Postimees
4. veebruar 2004

Eesti ülikoolid on hakanud end kaunistama võlusõnadega – kellel rahvusülikool, kellel inseneriõpe ja rahvuslik koguprodukt, kes räägib keskkonnast ja metsadest, kellele on aga armsaks saanud kultuuri- või loovtööstus. Näiteid tuuakse Pariisist ja Londonist, Taanist, Soomest ja Austraaliast.

Ja alati on näited sobivad ja usaldust tekitavad. Raha jagamiste aegu teravnevaid suhteid on isegi kodusõjaks nimetatud. Käib lõputu pingpongimäng. Pallid muudkui lendavad, pole näha, et mahakukkunud pall

uut setti alustaks. Uut setti on aga hädasti vaja, sest üldine rahulolematus tekitab konflikte ja vääritimõistmisi.

Ülikoolid pole saarel

Tegelikult ei seisa ülikoolid väljaspool ühiskonda ja kõik ühiskonna probleemid ja pinged kanduvad ka ülikoolidesse. Kuidas neid lahendada? Kas seada ülikoolid enam sõltuvusse riigist ja lõhkuda nii neile kätte võidetud autonoomia ja avalik-õiguslik staatus? Vaevalt.

Kui paljud Euroopa riikide ülikoolid võitlevad oma autonoomia ja sõltumatuse eest, siis meil on see tegelikult olemas. Vaja on vaid leida vahendid ja võimalused, kuidas saaks autonoomiat ühiskonna huvides paremini ära kasutada. Üks väljapakutud idee – ülikoolide taasriigistamine – võib tunduda esmapilgul lihtsa lahendusena, kuid julgen väita, et loodetud efekti see ei anna.

Loomulikult on ühiskonna huvi saada haritud spetsialiste ja teadlasi, kes suudaksid pakkuda lahendusi ühiskonna probleemidele ja kes ei lepiks oma kitsaste koduste vajadustega, vaid oleksid võimelised kaasa rääkima ka globaalsemates diskussioonides. See on ka kõigi ülikoolide ühine huvi. Seega on mõttetu rääkida ülikoolidevahelisest kodusõjast.

Õnneks polegi tegemist kodusõjaga, pigem metafooriga, sest mõistagi võitlevad ülikoolid oma ideede eest, mil on sisult ühine nimetaja – anda üliõpilastele kvaliteetne, ühiskonna vajadusi arvestav kõrgharidus. See ühine idee peaks rektoritel alati meeles püsima.

Vaja on valikut

Selge on see, et Eesti piiratud võimaluste juures ei suuda me kõiki vajadusi rahuldavat haridust kõigile üliõpilastele pakkuda. Labakindast naljalt sõrmikut ei saa. Kuid selles osas peaksid Eesti ülikoolid siiski suutma kokku leppida, mis aladel oleme ise suutelised kvaliteetset õpet pakkuma ja kus peaksime abi küsima naabritelt, eriti puudutab see doktoriõpet.

Räägime ikka ja jälle teadusel baseeruvatest ülikoolidest. Kuid kes reguleerib ülikoolis tehtavat teadust? Kas riik, turg või ülikoolid ise? Teadust ei saa jätta vaid teadlaste endi hooleks. Seda iseloomustab ilmekalt Einsteini mõttekäik vähesest hulgast teadlastest, kel jätkub sotsiaalse vastutuse võimet. Ja teadlasena võin seda ainult kinnitada.

Suurendada tuleks ülikoolide autonoomiat ja vastutust, et lisaks „uudishimul baseeruvale teadusele“ arendataks ka neid valdkondi, mille puudumine või kitsaskohad ühiskonnas end kõige enam tunda annavad.

Pole põhjust arvata, et ülikoolides loovusest puudu tuleks. Näiteks uute atraktiivsete ja ahvatlevate õppekavade väljamõtlemiseks jätkub meil ideid ja energiat küllaga – ikka kõik selle nimel, et tudengeid enda juurde meelitada.

Ja kui nad oleks nõus selle eest veel maksma, on õnn õuel. Sellist tegevust võiks nimetada ülikoolide tegelikuks „loovtööstuseks“. Kui kogu see vabanev energia suunata õigesse kanalisse, oleks sellest kasu nii teadusel, ühiskonnal kui ka ülikoolidel endil.

See eeldab aga kõiki osapooli arvestavat dialoogi, mitte mõõkadega vehkimist, pingpongimängu ega lahinguid. Muidugi on ka osapooli arvestava dialoogi ja koostöö taga vastasseis, või konkurents, kui soovite.

Konkurendid kõikjal

Kuid üleilmastuvas maailmas pole konkurenti põhjust otsida kahe ega kahesaja kilomeetri raadiusest, vaid konkurent võiks asuda vähemalt paari tuhande kilomeetri kaugusel. Minu arvates on Eesti ülikoolide koostöö see võlusõna, mida arvestades suudaksime konkurentsis püsida. Ja igasugune killustatus ja oma ainulaadsuse rõhutamine ainult õõnestab meie jalgealust.

Tundub, et reformid ja ümberkorraldused on muutumas stabiilsuse tunnuseks. Alati on jõude, kes loodavad, et ehk seekord jäävad reformid vaid paberile. Midagi muutmata võime aga ühel hetkel avastada, et mitmedki meie ülikoolid on tõesti ainult paberil.

Muutusi ei pea alati juhtima valitsus. Piisab sisulisest dialoogist ja üksmeelest. Soodsate majanduslike hoobade abil saab suunata protsesse ülikoolide sisemisi jõuvarusid rakendades.

Kui tahame olla välismaailmale avatud konkurentsivõimelised Eesti ülikoolid, siis ainult võlusõnadest ja eneseupitamisest ei piisa, veel vähem aitavad mõõgalahingud või mogrimärdilik mammonakultus.

Hetkel näikse pinnas olukorra parandamiseks sobiv olevat. Seda nii ülikoolide ja usun ka valitsuse poole pealt vaadates. On ka päramine aeg.

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga