Postimees
8. detsember 2005

Kui Tony Blair möödunud neljapäeval Toompealt all-linnale kiikas ja seejärel pühapäevases BBC usutluses Eesti kümneprotsendilist majanduskasvu kiitis, oli põllumajandustoetuste rong Eesti jaoks juba jaamast lahkunud. Loodetud pidulaualt olid söödud nii eelroad, praad kui ka magustoit. Järele olid jäänud vaid saiaraasukesed ja needki ehk Eestile hamba alla pistmiseks kõlbmatud. Kuidas siis nii? Kas meie polegi neid toetusi väärt, mida Euroopa oma vanadele liikmetele senini lahkel käel jaganud on? See küsimus kummitab. Ja ainuõiget vastust pole.

Ehk võiksid tuulest toodud mõtted ehk peenema sõnaga visioonid põllumajanduse tuleviku mõtestamisel abiks olla.

Kui loovus on hinnatav kunsti- ja kultuurielus, siis millegipärast kipume seda ikka ja jälle alahindama teaduses, põllumajandusteaduses aga eriti. Millised oleksid tulevikuväljakutsed ja mida nõuaks tänapäevane teadmistepõhine ühiskonnaareng maaelult? Kas abi ja toetustest äraelamise arengumudel on see, millele Eesti oma tulevikku tahaks üles ehitada? Olla või mitte, selles pole küsimus. Küsimus on selles, kuidas olla.

Teaduse arvelt

On paradoks, et Euroopa Liit eraldab põllumajanduse edendamiseks 46,5 protsenti oma ühisest eelarvest ja suuresti tuleb see Lissaboni protsessi ehk teisisõnu teadus- ja arendustegevuse arvelt. Mõni päev tagasi teatas BNSi uudis, et eestlased päästavad Euroopa Liidu Lissaboni protsessi. Lahendus on siis käegakatsutav ja lihtne – toota teraviljast keemiatööstuse toorainet. Seega on päästerõngaks põllumajandustoodang.

Eesti ärimees tutvustas Brüsselis europarlamendi liikmetele ja ekspertidele originaalset tööstustehnoloogiat, mis võimaldab teraviljast toota keemiatööstusele piimhapet.

„Lisaks võimalusele end ise toorainega varustada on piimahappest loodud keemiatööstuse tootel, olgu see tekstiilikiud või polümeer, ka oluline keskkonnasäästlik efekt, nimelt sulandub see ümbritsevasse loodusesse ilma seda saastamata,“ öeldakse uudises. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab vähendada meie sõltuvust naftarikastest piirkondadest, mis on maailmas niigi muutunud rahu ja julgeoleku võtmeküsimuseks.

Kas tegemist on globaliseerunud sulleriga või on meie riigi otsustajad midagi olulist maha maganud, et Eesti põllumajandust ja maaelu innovaatilisse arenguetappi viia?

Olukorras, kus me täpselt ei tea, kas meil on kasutamata maid 442 tuhat hektarit või 270 tuhat hektarit, (pea kahekordne vahe sõltub sellest, millise riigiasutuse käest küsida), ei tea me ka õigupoolest seda, mis nende tuhandete hektaritega peale hakata.

 Kelle agraarpoliitika?

Kas muuta kogu Eesti poollooduslikuks karjamaaks ning vastavad toetused Euroopast sisse kasseerida? Või kasvatada vilja tööstusele? Ja kui lisaks sellele paikneb kõrgtehnoloogiline tehas arendamist vajavas maapiirkonnas, mitte Tallinna külje all, saab ka põllumajandust seostada märksõnadega „innovatsioon“ ja „kõrgtehnoloogia“.

Teadagi ei tule Euroopa hädad põllumajandusest ja teadagi pole põllumajandus püha lehm. Aga kui me jäämegi põllumajandust hankiva sektorina vaatlema ning rajame arengu otsetoetustele, siis võime ühel hetkel olla olukorras, kus loodetud pidulauda pole ka tulevikus olemas.

Omamoodi analoogilist tulevikumõttekäiku järgis 1939. aastal ka agronoom ja põllumajandusteadlane Kaarl Liidak, kui ta oma artiklis „Kindlama agraarkava poole“ väitis, et „agraarpoliitika ei tohi olla sotsiaal-hoolekandepoliitika, vaid reaalne majanduspoliitika. Agraarpoliitika ei tohi kunagi tunduda kodanikule, põllumehele ega mittepõllumehele, põllumeeste abistamise või soodustamisena, vaid põllumajanduse arendamisena rahvamajanduslikult soovitud suunas“.

Niisiis oli ka tookord küsimuseks mõtlemis- ja elamisviis ning valikute tegemine. Äkki katta pidulaud hoopis ise? Aga kohe järgneb küsimus – kuidas? Pidulauda katab ühest servast ka ettevõtja Rein Kilk, kes üritab koondada kodumaisel kapitalil põhinevaid toiduainetööstusi, et vastu seista väliskonkurentide survele. Igati väärt mõte. Aga edasi?

Juba praegu on poodides igasugust liha, jogurteid ja muid piimasaadusi küllaga. Kaugemas tulevikus pole eeliseks see, et jogurti sees on suuremad maasikatükid kui konkurendil või et jogurt on vedelam ja tuleb paremini paki seest välja. Sajandil, kus inimese tervis on muutunud olulisemaks varaks kui kunagi varem, osutub tegelikult ettevõtte arengut määravaks tervislike ja funktsionaalsete toitude tootmine.

Vana pole vaja korrata

Eesti põllumehel ja ettevõtjatel on oluline teada, et kusagil maailmas on juba sibulad, mis ei tekita lõigates pisaraid, et on lehmad, kes on resistentsed udarapõletikule, ja et kana DNA järjestus on teada. Kõik see võib mõjutada tugevalt lähitulevikus Eesti põllumehe konkurentsivõimet. Olen kindel, et piimatoodangu suurendamine aastas veel mõnesaja kilogrammi võrra ei ole mingi eelis, kui naaberriigis on lehmad, kelle toodang on küll väiksem, kuid saadud piima omadused võimaldavad toota head-paremat, näiteks tervislikke juustusorte.

Helluse piimatooted on meil olemas ja innovaatiline mõtlemisviis ning riigi rahastamine lubaksid sellist teadusavastustel põhinevat tootmist veelgi laiendada.

Lõpuks taandub kõik ikkagi mõtlemisviisile. Teame, et leivavili on olnud eestlasele alati püha, ning tundub jumalateotamisena selle ahju ajamine. Kuid ometi räägime tänapäeval biokütusest, biopolümeeridest jms, mis seda tüüpi tehnoloogiatel põhinevad. Aga kui traktorid on ostetud ja laudad valmis, siis on hilja ringi vaadata ja ümber otsustada. Mõtlema peab hakkama täna. Kui pole juba hilja.

Biomajanduse algus

Suvehaku riigikogu maaelukomisjoni istungi protokollist võib lugeda, et vältida tuleb vahendite kulutamist Eesti põllumajandusele mittevajalike uuringute tegemiseks. Millised uuringud on Eesti põllumajandusele mittevajalikud? Kas me ikka teame päris selgelt, mis on mittevajalik?

Milline saaks olla lahendus? Taastuvate loodusvarade haldamisega seotud ministeeriumidel tuleks suunata olemasolevate rakendusuuringute rahastamise süsteemi nii, et see aitaks kaasa uute suundade arengule Eestis.

Olgu see siis tervislike toidutoodete väljatöötamine või biomajandus, mis kasutab muul viisil bioloogilisi ressursse ja hõlmab kõike, mis seotud põllumajanduse, toidutööstuse, kalanduse või metsandusega.

Viimast arenguteed valides ei peaks tõenäoliselt jälle põhjendama, miks põllumajandusteadustes jäi riiklik teaduspreemia välja andmata või miks põllumajandusteadustes on liiga palju rahalisi vahendeid.

Meil on hordide viisi geeni- ja biotehnoloogiaspetsialiste, kes põhiliselt näevad oma tulevikku biomeditsiinis. Arvan, et praegu oleks oluline suunata riigi ressursid agrobiotehnoloogiasse, seda uudsel ja innovaatilisel moel.

Raha pole mõtet paigutada moraalselt vananenud tehnoloogiate ülalhoidmiseks. Seega oleks meil unikaalne võimalus katta ise oma pidulaud Euroopas, rakendades olemasolevaid teadmisi ja inimesi kiiresti arenevas biomajanduses. Aga see on juba eraldi jutt.

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga