Maaleht
17. märts 2005

Kas teaduspreemia määramine on eesmärk omaette?

Eesti on väga väike riik. See kipub meil kipub aeg-ajalt ununema. Või ei taha me seda endale tunnistada.

On möödapääsmatu, et Eestil on samad atribuudid mis teistelgi riikidel. Meilgi on riiklikud teenetemärgid ja aukodanikud, ka teaduspreemiad. Kas need peavad aga olema samal kujul ja samas mahus, on iseküsimus. Kas teaduspreemia iga-aastane määramine saab väikses riigis olla eesmärk omaette?

Küllap mõtles meie riigi väiksust silmas pidades samu radu pidi Eesti Teaduste Akadeemia esimene president Karl Schlossmann, kui ta 1938. aastal akadeemia avamisaktuse kõnes ütles järgmist:

„Nii meie kui teised väikesed iseseisvad rahvad on koormatud sama ülesandega, mis lasuvad suurtel rahvastel; seepärast vajame ka töötajaid kõigil teadusaladel. Kuid väikese rahva vaimse kandejõu varaaidad on piiratud juba elanikkude arvuga; seepärast peab meie tähelepanu olema alati ärkvel ja abivalmis kõigi nende isikute õhutamiseks, kes on võimelised loovaks tööks, et anda küllaldaselt võimalusi eneseavaldamiseks rohkemale arvule isikuile.

Võimetute edasivedamine andekate arvel võrduks tõbiste ja vigaste eest hoolitsemisega tervete, eluvõimeliste isikute kulul.“

Kõrgetasemelist teadust saavad teha vaid doktorikraadiga inimesed, neid meil aga napib, eriti mitmetes põllumajandusvaldkondades. Pole tugevaid liidreid, kes suudaksid luua tasemel meeskonna ning tagada doktoriõppe.

Tänapäeval ei tuleks põllumajandusteadust mõista selle traditsioonilisel kujul. Loodusressursside säästliku kasutamise, elamisväärse keskkonna säilitamise ning elukvaliteedi parandamise peavad tagama nii põllumajandusteaduste kui ka nendega piirnevate teadusvaldkondade uurimistulemused.

Eristaatus saaks hukatuslikuks

Kui seame eesmärgiks, et teaduspreemia põllumajanduse valdkonnas peab saama traditsioonilise suuna esindaja, oleme asunud valele teele.

Paar sajandit tagasi jõudsid uued põllumajanduslikud ideed kiiresti Eestisse. Ka tänapäeval oleme valmis kõike uut üle võtma ja rakendama. Kuid kui palju jõuab meie ideid Euroopasse? Just sellise teadlase või töörühma töö vääriks esiletõstmist. Palju meil neid on?

Põllumajandusteadusele saaks ses osas eristaatuse andmine hukatuslikuks. Niigi on Eesti põllumajandusteadus elanud aastaid omaette maailmas. Tagajärjeks on rahvusvaheliste suhete ja koostöö nappus. Kui terves teadusasutuses on vaid ühel teadlasel rahvusvahelised sidemed,

tuleb sealt teaduspreemiat oodata tõenäoliselt veel pikki aastaid. Juba XVIII sajandi lõpus hakkas põllumajandus järjest enam abi otsima loodusteaduselt, kujunes välja põllumajandusteadus. Kas tänased põllumajandusteadlased otsivad koostööd naabervaldkondadega? Pigem vastupidi, sageli toimub üksteisele vastandumine nii institutsionaalselt kui ka teadusvaldkondlikult.

Teaduspreemia pole lisatasu

Ei saa nõustuda, et teadustöö hindamise kriteeriume pidevalt muudetakse. Hindamise kriteeriumiks saab olla ainult rahvusvaheline tunnustus ja töö erakordsus. Riik tahab teaduspreemiaga tõsta esile teadustöid, mis on võrreldavad teiste riikide vastavate preemiatega pärjatud töödega. Seega väljendab teaduspreemia meie riigi teaduse taset. Teaduspreemia andmise kriteeriumid peavad olema võrreldavad arenenud Euroopa riikide omadega. Keegi meist ei soovi enam kuulda hinnangut: „Ida-Euroopa kohta käib küll!“ Teaduspreemia ei ole lisatasu tubli töö eest, see on kindlasti midagi enamat. Samas eeldame, et kõik teadlased annavad endast parima. See aga ei tähenda, et kõik vääriksid riiklikku teaduspreemiat. On teisi võimalusi tehtud tööd tunnustada, kahandamata seejuures riikliku preemia sära. Mis siis teha? Kindlasti ei tohiks otsida süüdlasi või põllumajandusteadlasi alavääristada. Võib-olla ei peakski Eesti suuruses riigis teaduspreemiat valdkondlikult jagama või seda igal aastal välja andma. Ühel hetkel võime avastada, et kõik vähegi võimekad on premeeritud, järelkasvu pole aga peale tulnud. Ja see oht varitseb mitte ainult põllumajandusteadustes. Häirekella ei tule lüüa sellepärast, et põllumajandusteadustes jäi preemia välja andmata. Häirekella tuleb lüüa siis, kui preemia antakse silmapaistmatule teadlasele.

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga