Postimees
24. juuli 2003

Paljude eestlaste igapäevatöö on seotud teaduse ja haridusega. See tähendab, et nad õpivad või töötavad valdkondades, kus tuleb kokku puutuda intellektuaalomandi problemaatikaga.

Millised on teadlaste ja õppejõudude õigused ja kohustused? Millised on ülikoolide õigused ja kohustused? Kelle oma leiutis on? Kas ülikooli või teadlase või hoopiski ettevõtte oma?

Ülikoolid ise on selles probleemidepuntras omamoodi kummalises olukorras, sest ühelt poolt on nad intellektuaalomandi tootjad, teisalt kasutajad.

Vaba ligipääs

Intellektuaalomandile peab olema vaba ligipääs. Sellest sõltub oluliselt ülikoolides tehtava teaduse ja õpetamise tase. Interneti-ajastu on meid aga seadnud veelgi keerukamasse olukorda – meil on e-ülikoolid, digitaalsed andmebaasid – see tähendab, et intellektuaalomandi valdkond vajaks veelgi täpsemat reguleerimist. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et ka praegustest seadustest on end keeruline läbi murda.

Teadlased enamasti ei tea ega tunne seadusi ega määrusi ja seda pole tarviski, sest teadlase töö on teaduslike probleemide püstitamine ja neile lahenduste otsimine.

Eestil üleminekuühiskonnana tuleb lahendada veel üks keerukavõitu ülesanne. See on senine suutmatus tulla toime intellektuaalomandi haldamise ja juhtimisega. Oleme selles valdkonnas algajad. Kui võrrelda juhtivate tööstusriikide saavutusi meie omadega, saab meie abitus veelgi selgemaks.

Ülikoolide huvid Ülikoolide rõhuasetused intellektuaalomandi valdkonnas tulenevad vajadusest kaitsta kõigepealt ülikoolide enda ja oma töötajate huve.

Samas tuleks meie teadlasi ja õppejõude panna rohkem mõtlema selle üle, et ka auditooriumis loetud või internetti riputatud kursus on intellektuaalomand, rääkimata leiutisest, mis patenteerimist väärib. Elust on võtta mõtlemapanevaid näiteid. Nii selgitab paarkümmend aastat tehnoloogilise lahenduse väljatöötamisega tegelenud professor särasilmselt, et tema leiutis on leidnud kasutamist rahvusvaheliselt tuntud firma ehitatud aparaadi osana. Kui küsida teadlaselt, kui suur on temale makstav tasu litsentsi eest ja kuidas on ülikooli huvid kaitstud, siis kaob sära silmadest ja tööga täidetud aastad tunduvad mõttetuna. Intellektuaalomandi problemaatika puudutab ka üliõpilasi, magistrante ja doktorante. Ka nende loodu vajab kaitset, sest enamasti on see seotud mingi suurema teadusteema või projektiga. Eriti selgelt ilmneb doktorantide kaitsetus siis, kui nad osalevad ettevõtlusega seotud projektides. Teadusartiklite puudumine, konfidentsiaalsuslepingud, kinnised kaitsmised jms ei tee tulevase tippteadlase elu kuigi mugavaks. Pigem on see kindel tee peletada doktorandid ülikoolide innovaatilisest tegevusest võimalikult kaugele.

Lihtsaid lahendusi pole Autoriõiguses on fikseeritud mõiste fair use, mis vabas tõlkes võiks tähendada aumehelikku kasutamist. Aumehe moodi võib kasutada teiste loodut. Ka sõltumatult loodud väärtused pole autoriõiguse rikkumine. Viimane on vist meile tähtsamgi, sest teavet selle kohta, mis maailma teaduses tehakse, on hädasti vaja. Seda enam, et Euroopa Komisjon on toonud välja kõneka fakti.

Igal aastal raisatakse umbes 20 miljardit eurot juba tuntud tehnoloogiliste lahenduste ning toodete väljatöötamiseks. Mis juhtuks aga siis, kui me midagi sellist hakkaksime endale lubama Eesti riigi niigi nappidest teadusressurssidest?

Lahendused pole lihtsad ka seetõttu, et teadlaste-õppejõudude eelarvamused ja hoiakud on visad muutuma. Näiteks peetakse juba aastaid ülikoolides teadus-arendustöö lepingute registrit ja intellektuaalomandi varaliste õiguste üleandmise dokumentide registrit. Aga kui palju jõuab nendesse registritesse ideid, mis ülikooli seinte vahel sündinud on?

Kas teadlane ise iga kord tunnetabki, et mingi lahendus on õhus, et tema idee võiks olla tulevane patenteeritud toode? Kuidas see ideedest pakatav teadlane siis käituma peaks? Õppejõu-teadlase akadeemilist taset hinnatakse ju enamasti avaldatud artiklite järgi. Kas peatada artikli avaldamine? Aga doktorandid vajavad publikatsioone, et kraade kaitsta saaks. Patendi sisseandmine ja hoidmine on teadagi kallis. Kes otsustab?

Igal ülikoolil on oma eripära. Põllumajandusülikooli eripära lähtub sordikaitseseadusest ning seemne ja taimse paljundusmaterjali seadusest. See tähendab, et on olemas sordi omanik ja sordi aretaja. Kui sort on aretatud põllumajandusülikoolis ja selle ressurssidega, siis omanikuks saab ilmselt olla ainult põllumajandusülikool.

Katsejaamades on aastaid aretatud erinevaid taimesorte, kuid ülikool pole autoritasude ega patenteerimiste kaudu sellest tegevusest sentigi tulu saanud. Vähe sellest, nende katsejaamade kõrvale on tekkinud rida teisi väiksemaid katsejaamu, mis tegelevad samuti sordiaretusega, kuid mille omanik pole enam põllumajandusülikool. Veelgi enam, ka katsejaama töötajatel on kodus oma minikatsejaamad.

Siit tuleneb küsimus, kus on aretaja enda või kus on ülikooli õigused ja kus on saadud tulu. Kuidas selliseid situatsioone käsitleda? Kõike pole võimalik seadustesse kirjutada. Pigem kuulub toodud näide eetika valdkonda.

Probleeme jagub

Lisaks on veel rida lahendamata küsimusi. Näiteks oskusteave (knowhow), mille võtab paratamatult iga teadlane-õppejõud ülikoolist lahkudes kaasa. Pikka aega välismaa ülikoolides töötanud teadlane toob aga ka mujal õpitu ja kogetu oma koduülikooli tagasi. Kuidas seda reguleerida? Ja kas peabki?

Teine probleem on ametinimetuste kasutamine. Kui tuntud füüsika- või viroloogiaprofessor korraldab oma suvila lähedasel järvel ujumiskursused ja reklaamib neid kui ülikooli professori ujumiskursusi, siis tundub kõik suurepärane olevat.

Kõik ongi korras selle ajani, kuni ükski osaleja pole ära uppunud. Uppuja ja uppumine muutuvad aga automaatselt ülikooli probleemiks, sest see oli ju ülikooli professor, kes kursused korraldas. Ja siit tulenebki küsimus, millal ja kuidas võib õppejõud kasutada oma ametinimetust väljaspool ülikooli.

Üleilmastumine seab meid väga kiirete valikute ette. Kui me ei taha, et meie teaduslikud ideed, tehnilised lahendused või aretatud sordid oleksid registreeritud või patenteeritud USAs, Šveitsis või mõne teise juhtiva tööstusmaa registris, siis vastukaaluks saame pakkuda vaid kiiret tegutsemist. Ja see võiks olla – täpselt reguleeritud lepingud uurimistöödes ja tehnosiirdes, reguleeritud litsentsi- ja autoritasude jaotus nii ülikoolides kui spin-off-ettevõtluses.

Paljud intellektuaalomandi kaitset reguleerivad seadused on olemas. Küsimus on nende tõlgendamises ja rakendamises. Üks on selge: Eesti ülikoolides loodud intellektuaalomand saab ja peab kuuluma vaid Eesti ülikoolidele ja Eesti teadlastele.

 

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga