Postimees

Eesti riigi prioriteedid on justkui paigas: deklareerime, et Eesti tulevik sõltub meie inimeste haritusest, ning panustame sellesse ka rahaliselt – valitsussektori hariduskulud võrreldes SKTga on Eestis Euroopa Liidu riikidest ühed suuremad. Kui vaadata aga selle ilusa fassaadi taha, näeme, et meie hariduskorraldust iseloomustab aastaid üldine turbulentsus, vaevalt saab üks arusaamatus vaibuda, kui saabub kohe mõni uus.

Mis ikkagi on järjekordses haridussegaduses valesti läinud ja miks? Hariduses on aastaid puudu olnud terviklikust vaatest. Aastaid on riigi ebaselged eesmärgid ja tegevuskava puudumine hoidnud omavalitsusi teadmatuses, mida oodata koolivõrgu korrastamise ning riigi ja omavalitsuste ülesannete jaotuse ja rahastamise asjus. Nüüd on sama juhtunud erakoolidega. See paneb ikka ja jälle küsima: milline peaks Eestis antav haridus olema ja millist hariduskorraldust saame endale lubada?

Seadus paneb riigile ja kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada Eestis igaühele võimalus täita koolikohustust. See tähendab, et riik ja eelkõige omavalitsused peavad looma vajaliku arvu koolikohti ja neid ülal pidama. See, et osa lapsevanematest soovib leida tavakoolist erinevat lähenemist, on viimastel aastatel hoogustanud erakoolide teket. Seda soosib ka otsus, et erakooli tegevuskulu eest maksab lapse elukoha omavalitsus ehk maksumaksja õlgadel on nii hariduse sisu eest maksmine kui ka muud erakooli tegevuskulud, kommunaalmaksed jm.

Ja kui eripalgelised on olnud lapsevanemate soovid, selgub, kui vaid vaadata, millistele vajadustele või väärtustele tuginedes erakoole avatakse. Ma ei käsitle siin formaalselt erakooliks kujundatud munitsipaalkoole. See on omaette teema ja üks selliste nn erakoolide tekke tagamaadest jääb varasemasse aega, kui raamatupidamisliku trikitamisega sai omavalitsus kooli ehitamiseks võetud laenu jätta valla või linna võlakoormuses arvesse võtmata.

Seega, haridusmaastik on Eestis kirju ja see sunnib küsima, kus on tasakaalupunkt, milline hariduse andmise vorm on ühiskonnale jõukohane maksumaksja rahast kinni maksta ning milline peaks tegutsema erahuvides ja selgelt erarahaga. Kindlasti oleks tore, kui koolide ja süsteemide valik oleks maksimaalselt lai, paindlik ja kättesaadav, kuid maksumaksjana tuleb meil ratsionaalselt aru saada, et kuskil on see piir, mida suudame ühiskonnana kanda. Seejuures peame arvestama Eesti demograafilise languskõveraga, mis on peamine argument mitte ainult hariduse jätkusuutlikkuse kirjeldajate, vaid ka tööturu- ja ettevõtluspoliitika kujundajate silmis.

Teame, et õpilaste arv on oluliselt kahanenud, kuid õpetajate arv ei ole vähenenud mitte samas tempos, see aga piirab tunduvalt võimalusi maksta neile korralikku palka. Mõnikord on selleks piiranguks ehk ka suhtumine, näiteks juhul kui omavalitsusjuht leiab, et õpetaja ei tohiks ometigi rohkem palka saada kui tema. Mõistame, et koolid peavad olema seal, kus on lapsed, ning koolid, kuhu lapsi ei jätku, tuleb kinni panna. Saame aru, et hea haridus sõltub heast õpetajast, kelle palk ei tõuse ikka veel sedavõrd, nagu arvatakse vaja olevat. Seega teame justkui, mida oleks vaja teha ja mis on hädade põhjused, aga tulemuste suhtes ei ole paista laia rahulolu olevat.

Haridus- ja teadusministeerium on, tõsi, aastaid veennud omavalitsusi koolivõrku korrastama, eesmärgiks ikka maksumaksja raha efektiivsem kasutamine. Tuleb nõustuda haridus- ja teadusminister Jürgen Ligiga, kes eilses Postimehes leiab, et «riik peab seega koolivõrku kokku tõmbama, et raha ei kuluks tühjade ruutmeetrite kütmisele ja remondile, et õpetajad saaksid töötada täiskohaga ja kokkuvõttes korralikku palka».

Valitsus peaks tunnistama, et kõik see on olnud teada pikki aastaid, aga valitsus pole tahtnud midagi otsustavat ette võtta, vastupidi – aastaid on lastud raha matta perspektiivitutesse koolidesse, kõikvõimalikul moel välditud otsustamist, pugedes argumendi taha, et koolid on põhiliselt omavalitsuste asi, millesse valitsus ei sekku. Seega ei saa öelda, et riigil oleks selleks olnud avalikkusele ja omavalitsustele esitada üleliia arusaadav plaan. Samas on riigigümnaasiumide loomisega asjad siiski justkui liikuma pandud.

Gümnaasiumimuudatusega samasse aega jääb aga ka praegu arutlusteemaks saanud erakoolide tegevuskulude rahastamise otsus, mis pani erakoolide tegevuskulude katmise omavalitsuste õlgadele. Kumbki otsus pole aga tehtud vastastikuseid mõjusid arvestades.

Erakoole puudutavat muudatust, mis 2010. aastal tekkis seaduseelnõusse äkitselt riigikogu menetluse käigus, põhjendati eesmärgiga suurendada omandivormide võrdset kohtlemist ja valikuvabadust ning vähendada õppemaksu. Kuigi need põhjendused kõlavad esmapilgul üllalt, ei leia eelnõu juurest analüüsi, kas selline otsus ka sellise võrdsuse loob. Omavalitsustelt, kellest enamikul on rahast pigem puudus, nõuab see otsus haridusse lisapanustamist. Enne seadusemuudatust ei analüüsitud sedagi, ega riigikogu pane nõnda omavalitsustele riiklikku ülesannet, mille kulud tuleb riigil endal kanda.

Täpselt sellisele seisukohale aga riigikohus möödunud sügisel Tallinna linna protesti arutades jõudis. Kohus otsustas, et riik peab tagantjärele kui ka tulevikus (kuni kehtib seadus, mis kohustab erakoolide tegevuskulusid katma) omavalitsuste poolt erakoolide tegevuskuludeks makstud raha hüvitama. Riik pole tõtanud kohtuotsust täitma. Eks seda juhtumit silmas pidades teki kohe ka küsimus, kas selliseid ülesandeid võib veel olla, mille täitmist tuleb riigil tagantjärele omavalitsustele hüvitama hakata. See pole pelgalt uitmõte, sest üht teist, 2010. aastast pärit riigikohtu otsust, millega nähti ette riigi ja omavalitsuste ülesannete ülevaatamine ja selge lahutamine, on riik täitnud vaid formaalselt.

Kui üldise arusaama järgi on kõik kohtuotsused adressaadile täitmiseks kohustuslikud, jääb riigikogule suunatud otsuste puhul vastupidine mulje. Alates 2011. aastast kogunenud 14 miljoni suurust tegevuskulude võlga eelmine valitsus riigieelarvesse täies ulatuses ei planeerinud ja omavalitsustele pole kavas nende raha tagantjärele vabatahtlikult tasuda.

Enamgi veel, valitsus soovib võla tasumisega seoses kulutada lisaks veel märkimisväärselt maksumaksja raha. Kohtuotsuse kiire täitmise asemel on valitsus teatanud, et omavalitsustel tuleb oma raha kättesaamist nõuda igaühel, ühekaupa kohtu kaudu. Et asjaajamine kohtus on kallis ja kohtud ülekoormatud, suurendab see kohtute ja omavalitsuste halduskoormust ning kinni maksab selle taas maksumaksja.

On üllatav lugeda haridusministri arvamust, kus ta avaldab lootust, et omavalitsuste toetus erakoolide tegevuskulude katteks taastub vabatahtlikult, ja lisab, et «on vaja valmis olla ka omavalitsuste kohustamiseks juriidiliselt vettpidavas vormis». Riigikohus on selge sõnaga öelnud, et see pole omavalitsuse kohustus. Ja riigist oleks küüniline püüda neid kohustusi taas omavalitsuste kaela sokutada, kui neid ei peeta võimalikuks riigil endal kanda.

Seesugune suhtumine riigikohtu otsusesse on aga asja üks külg. Kui tulla tagasi erakoolide tegevuskulude tasumise juurde ja vaadata sellele seatud eesmärki omandivormide võrdse kohtlemise asjus, näeme täpsemalt vaadeldes, et seda sihti ei ole sugugi saavutatud. Ma ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema ebavõrdsust, mis tekib põhjusel, et erakoolid on seal õppivate laste eest vaid omavalitsustelt toetuse saaja rollis, ega keerulisi skeeme, mis loovad ebavõrdsed võimalused kooli tugipersonali kulude katmisel.

Erakoolide puhul on oluline erinevus ka see, et erakool võib oma tegevuse korraldamiseks lisaks riigi toetusele ja omavalitsuselt saadavale tegevuskulule küsida ka õppemaksu, mida munitsipaalkool teha ei tohi. Samal ajal peab omavalitsus, teadmata, milliseid erakoole luuakse ja millised on nende arenguperspektiivid, munitsipaalkoole remontima ja ehitama, et tema lastel oleksid koolikohad olemas, kui vanemal tekib soov laps munitsipaalkooli panna. Samas ei ole omavalitsusel mingit võimalust kaasa rääkida erakoolide asutamisel.

Tegevusloa andmine erakooli loomiseks on haridus- ja teadusministeeriumi käes ning omavalitsust ainult informeeritakse loa saanud erakoolist. Otsustamine läheb omavalitsusest mööda, erakoolile loa andmisel ei ole vaja arvesse võtta, kas omavalitsusel on koolikohti kõigi laste jaoks ja kui palju nendest kohtadest erakooli siirduvate laste arvelt tühjaks jääb. Seega pole sisuliselt ei riigil ega omavalitsusel võimalik piirata erakoolide tekkimist põhjusel, et koolivõrk on piisav ja veel üht kooli, mille tegevuskulude katmises kõik maksumaksjad osalema peavad, ei ole mõistlik luua. Kulude kasv on seega prognoosimatu.

2011. aastal jõustunud muudatused, millega erakoolide tegevuskulude tasumine pandi kogu ühiskonna õlule, on tekitanud arvulise hüppe erakoolide hulgas, koole on kolmandiku võrra rohkem kui viie aasta eest. Osa erakoolipidajaid on võtnud investeeringuteks laenugi.

On selge, et kavandades nüüd rahastamises põhimõttelisi muudatusi, võidakse panna senisest hoopis erinevasse olukorda need erakoolipidajad, kes oma plaanides on suuresti arvestanud senise võimalusega, et erakooli kommunaal- ja muud kulud tasutakse maksumaksja taskust. Vajalike muudatuste tegemine erakoolide rahastamise skeemis on riigile ka taas kord tehtud-mõeldud-käitumise õppetund – et probleem normaalsel viisil lahendada, tuleb nüüd arvestada nii õiguspärase ootuse aspekti kui ka sellest tulenevat üleminekuaja vajadust, sest erakoolide rahastamist üleöö muuta pole kindlasti korrektne.

Kindlasti pole toonase otsuse puhul mõistlik ka see, et lahendati üht üksikküsimust, mõtlemata läbi ja tasakaalustamata haridussüsteemi kui tervikut ning arvestamata mõju kogu süsteemile. Haridus- ja teadusministeerium on kinnitanud, et kui erakoolide kommunaalkulusid hakataks järgnevatel aastatel riiklikult kinni maksma, toetataks erakoolide õpilasi enam kui 50 protsenti suurema summaga kui munitsipaalkoolide õpilasi ning see saab tulla vaid ülejäänud haridusraha kasvu arvelt. Praegusel viisil jätkates pole ka võimatu, et summad erakoolide tegevuskulude katmiseks jõuavad lähema kümne aastaga paarikümne miljoni euroni.

Riigikogu ja valitsuse ees seisabki nüüd küsimus, kuidas minna süsteemi korrastamisega edasi: kas lähtuda sellest, et kohustus luua koolikohti on selgelt riigil ja omavalitsusel, või kasutada hübriidsüsteemi, kus teatud juhtudel võib erakoolil olla avaliku haridusteenuse pakkuja roll, kui see vastab kogukonna huvidele? Sel juhul toimiks erakool osalt maksumaksja toel, aga see saaks tingimata toimuda vaid omavalitsuse kaasotsustamisel. Praegune olukord, kus omavalitsusel pole mingit otsustusõigust, küll aga kohustus maksta, pole kindlasti normaalne. Ja muidugi jääb alles võimalus kooli pidada täielikult eraalgatuse korras ja kuludega.

Praegune järjekordne erakoolide rahastamist puudutav segadus pikas läbimõtlematusest tulenevas haridussegaduste reas kinnitab veel kord: vaid terviklik, ratsionaalne, läbimõeldud ja ühiskonnale jõukohane lahendus võiks tuua Eesti haridussüsteemile töörahu, mida vajavad õpilased ja õpetajad, aga ka koolipidajad, sõltumata sellest, kas kooli peab riik, omavalitsus või eraettevõtja.

 

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga